No hei, esimesest postitusest on möödas täpselt nädal ja aeg kirja panna mõned vahepeal tekkinud mõtted. Blogi alustades teadsin, et tahan teha pigem sisukamaid, ajatuid poste, mida meil mõlemal oleks ka tulevikus huvitav lugeda.

Huhh. Eesti Laul. Ei tea, kust pihta hakata. Algusest? Okei, teeme nii.
Ühel imeilusal sügisõhtul roosiõitest kaetud vannis vedeledes ja shampanjat juues…Ok-ok, läks natuke lappama. Pigem ühel sombusel sügisõhtul biite kruttides (muusikat tehes noh) ja samal ajal netis surfates (loovuse killer, aga sellest minu järgmistes postides) sain kirja oma soundcloudi kontole. Hmm, kas järjekordne „please follow me and i will follow you back“ kiri?

Seekord mitte. Kirjutajaks hoopis noor lauljanna Janice. Lühidalt, et „tsau olen Janice, teeme koos loo“. A ma olen peale „Linn On Minu“ edulugu selliseid kirju juba kümneid saanud ja ka kümneid kordi pidanud ära ütlema…Olin skeptiline, kuid siiski otsustasin paari coverit ta kontolt kuulata. Kuule täitsa laulab ju, mõtlesin omaette. Hea küll, vaatame (või siis pigem kuulame). Saatsin talle ühe pooliku pala. Juba tunni pärast sain talt esimese demoklipi vastu. Mäletan, et telekast oli just „Baywatchi“ kordus lõppenud ja ülevalt naabri lapsed rahunenud. Paras hetk kuulama hakata. Klipp oli väike, aga tubli (klipp, mitte dick!). Kuidagi vokaali kõla „töötas“ sellel taustal. Sõnad mul mitte. Ehk siis potensiaali oli ja olin excited nagu väike laps. Tead, ma lähen tegelikult iga oma looga ekstaasi, aga arvan, et nii peabki olema. Vahel kuulan/kammin mitmeid tunde mingit sündimeloodiat, mis teinud olen. Fantaseerin, kuidas ma seda juba peol mängin, mis tundeid see kuulajais tekitab jne. Elan asju läbi veel enne, kui need reaalsuseks saavad. Pole ju mõtet avalikustada selliseid lugusid, mille kohta mõtled, et „ahh, ma ei tea, ei viitsi rohkem tegeleda ka, saadan laiali, äkki mängitakse kuskil või keegi reliisib“. Ei, nad ei mängi. Kui sa ise ei tunneta seda biiti, siis väga suure tõenäosusega ei tee seda ka teised. Muusika peab tulema Sinu seest, you know 🙂

Tagasi „Kuuma“ juurde. Kirjutasin Jaanikale vastu, et okei, proovime! Palusin tal saata esialgsed sõnad, kuna tahtsin neid muuta. Aeg läks edasi ja saatsin demo kuulamiseks ühele muusikaprodutsendist tuttavale. Ta soovitas mul Eesti Laulule proovima minna. Ma algul mõtlesin, et ta teeb nalja. “Kuum” tundus liiga küte olevat selleks ja pealegi – Eesti Laul, Eurovisioon, mina?? On kahte tüüpi inimesi: ühed, kes vaatavad ja fännavad Eurovisiooni ja siis on teised, kes pole kunagi vaadanud ja suure kaarega seda üritust väldivad. Mina kuulusin tol hetkel sinna teise gruppi. Ometigi, peale mõningast seedimist, tundus see väga hea idee! Tead mis mind kõige rohkem paelus selle juures? Ma tahtsin ennast testida, kas suudan kirjutada sellise loo, mis valitaks sadade teiste kandidaatide seast välja! „Päris muusikutega“ võistlemine tundus ahvatlev.

Tekkinud ideest andsin teada Jaanikale (Janice), kes oli asjast vaimustuses ja kohe nõus. Hea.
Võtmeküsimus minu jaoks oli, et lugu „makes sense“. Tegemist siiski lauluvõistlusega. Laulu, mitte „Aasta Tehnilisem Muusikaprodutsent 2015“. Ehk siis fookuses laulja, vokaal, sõnad ja seda kõike toetav taust (loomulikult esinedes ka lavaline pool, aga enne katsuks üldse poolfinaali saada, eks 😉 Vähemalt mina nägin tol hetkel seda asja nii.

Ok, saime salmid ja refrääni „tööle“ meie jaoks. Testisin ka paari inimese peal, kommentaarid olid positiivsed. Väga hea!
Aaa…siinkohal ma tuletan Sulle korra veel meelde, et kindlasti ei tee ma midagi mindsetiga „loodan, et teistele meeldib“. See on väga vale suhtumine/lähenemine asjale, minu arvates. See, mida sa teed, peab meeldima kõigepealt Sulle! Muusika on minu kõige suurem kirg ja kui ma siis ka valetan iseendale (ei tee, mis meeldib), siis miks ma üldse elan ja hingan?

Olgu, kerime aega edasi. „Kuum“ on valmis. What’s next? Eks ikka poodi ja CD plaate ostma, kuna Eesti Laul ootab demosid füüsilisel kujul. Varun kohe mitu-mitu plaati, et kui üks äkki mängima ei hakka, siis teine ikka tööle läheb. Olen selles suhtes natuke (liiga) paranoiline. Tead küll, see tüüp, kes 10x enne kodust väljumist kontrollib, kas ta ukse ikka lukku pani ja tuled kustutas jne.

Aga lõpuks sai ta telemajja (ERR) viidud ja mitte viimasel hetkel nagu vist popp on. Ma ei ole viimase hetke tüüp.

Ootusärevus on suur. Aeg justkui venib selle Ringvaate saateni, kus siis edasipääsejad avalikustatakse. Sõidan trenni (love training, aga sellest teistes postitustes), autos mängib küte, mis eelseisvaks paariks tunniks ette valmistab. Järsku telefon heliseb – tundmatu number, aga siiski võtan vastu. Kõne tuleb ERRist ja antakse teada, et oleme jõudnud Eesti Laul 2015 poolfinaali!!! Napilt oleks avarii teinud selle jutu peale, aga siiski jõuan kiirelt reageerida. Huh. Keeran parklasse, hingan sügavalt sisse ja helistan Janice-le, et tallegi info edasi anda. Mäletan, pidin mitu korda ütlema, et ma ei tee nalja. Vist lõpuks jäi uskuma ka.

Fast forward mõned nädalad ja jõuame esimese koosolekuni. Kohal siis kõik edasipääsenud (jah, naissoost lugejad, Karl-Erik Taukar oli ka seal) ja arutluse all, mis toimuma hakkab. Ma ei hakka Su aja kokkuhoiu mõttes detailidesse laskuma, aga kinnitan, et uut riigipead me seal ei valinud ja saate produtsent meile ette ära ei öelnud, kes võidab. Aga midagi jäi mulle küll sealt väga eredalt meelde, ilmselt elu lõpuni. Tahad kuulda (noh lugeda tegelt)? Kui Eesti Laulu juht lausus: „alates tänasest Teie elu muutub (pöördumatult, dramaatiliselt, igaveseks vms)“, siis minu jaoks kõlas see kui katkend Matrixi filmist, tead küll: „You take the blue pill, the story ends. You wake up in your bed and believe whatever you want to believe. You take the red pill, you stay in wonderland, and I show you how deep the rabbit hole goes.”
Noh umbes, et saime nüüd „red pillid“ sisse kõik. Ilmselgelt tahan ma Wonderlandis olla!

Astun Telemajast välja, istun autosse, hingan sügavalt sisse ja mõtlen, et mida kuradit ma just teinud olen!? Kuskohast ma leian taustalauljad, kostüümid, kes koreograafia välja mõtleb (ma ju puujalg ise!), mis seal laval veel toimuks ja mis peamine, kust ma eurosid võtan selle kõige jaoks? Küsimusi iseendale on väga palju. Õnneks ei ole ma selles „paadis“ üksi. Küll Jaanikaga midagi välja mõtleme.

Eesti Laul 2015 reklaamipilt

Enne poolfinaali jõudmist tegelesin ma hobi korras ka „päris“ töö otsimisega, sest kes see ikka ainult muusikast elatub, eks? Olin just läbinud mitmeid voore nagu siin popp on, lisaks “vanad head” nõudmised: „otsime noort inimest, kellel oleks 30 aastat antud valdkonnas kogemust“. Igaljuhul olin saanud kõrgele kohale, hea palgaga töö. Turvaline värk. I made it!
Tead, mis ma tegin? Ma ütlesin selle ära, kui poolfinaali teate sain, et oleks maksimaalselt aega ja energiat ainult sellele üritusele keskenduda, all in! Finaali me ei saanud, aga seda otsust ei ole ma siiamaani kahetsenud. Aga, kes see ikka viitsib nii igavatel teemadel rääkida, liigume edasi glamuuri ja sära juurde, onju?

Mööduvad päevad ja peale pidevaid skype arutelusid jõuame Jaanikaga arusaamale, et mõistlikum on leida taustajõud Tartust ja seal siis ka proove tegema hakata. Kui ennist jäi mainimata, siis mina olen Tallinnast, laulja Tartust. Usaldan heade mõtete linna ja nii saabki koosseis sealt pärit, lisaks siis üks tüüp pealinnast, yours truly.

Liigume lähemale poolfinaalidele. Kõik asjad loksuvad kuidagi iseenesest paika või vähemalt mulle tundub nii.
Bäkid, check. Kostüümid, check. Trummarid, check. Tuli, check.
Kuna lugu on igas mõttes Kuum, siis otsus tulekahureid kasutada oli ilmselge. Muide sellega tekitasime ka väikese skandaali. Nimelt leek, mida välja tulistada tahtsime oli nii võimas, et saime ERRilt loa seda kasutada vaid juhul, kui meie poolt on kaasas päästemeeskonna esindaja, kes turvalisuse tagaks. Päris nii retsi leeki nagu algselt plaanisime me lasta ei saanudki, kuna telemaja stuudiolagi seadis oma piirangud. Mäletan, kuidas proovides tundsin tule soojust mitmeid meetreid lavalt eemal, võimas!

Poolfinaali aeg on käes! Uksed avatakse publikule. Saal täitub kiirelt. Kohal ka ajakirjanikud, fotograafid. Täislaks ühesõnaga.
Riietusruumis tehakse meiega ka paar intervjuud. Tead mis keiss nendega on? See jutt mis sa räägid, need küsimused, millele sa vastad, see kõik on üks hetk. Sa ei saa seda enam tagasi võtta ja lihtsalt pead leppima, isegi, kui päris täpselt tegelikult asju nii ei mõelnud.
Mul oli (üheks) selliseks hetkeks, kui vastasin reporteri küsimusele stiilis: „Kuum on raadiojaamades populaarne ja seda kuuleb söögi alla ja peale“. Jube piinlik! Miks ma midagi nii idiootset pidin vastama?! Mõte oli, et raadiod on hästi vastu võtnud, sõnastus aga väga mööda. Aga jällegi see sama „hetke teema“, millest rääkisime. Ma ei saa aega tagasi keerata ja pean lihtsalt aktsepteerima seda, mis on olnud. Võtan enda ebaõnnestumisi väga südamesse ja alles õpin iseendaga rahu tegema.

A, nende salvestamisega on nii, et „live“ toimub päev-kaks enne „green roomi“ (mis on tegelt ka otse). See tähendab siis seda, et poolfinaali tarbeks salvestatakse lood ette ära selleks, et tagada otseülekande ajal sujuv telepilt, hääletamise ajal on kõik ikka laivis kohal. No mõtle, Sa jälgid toimuvat telekast, järsku jookseb lavale alasti purjus fänn (või siis mina). Igav ju ja kulutab liigselt eetriaega. Parandan, kulutab liiga palju Sinu aega 😉

Ehk siis, kui Sa lauludele toetust jagad ja meid oma hiigelsuurest telerist uudistad, siis kõik toimub reaalajas. It’s all real in TV.

Käes on otsustavad hetked, alanud on otseülekanne. ETV stuudio on täis ajakirjanikke, piltnikke, žüriiliikmeid ja loomulikult esinejaid.
Ülekande ajal toimus minu jaoks ka üks halenaljakas vahejuhtum. Nimelt, kui esimeses saates esinejate tutvustamisel kõndisid kaasas ka autorid (jalutad kaamera poole ja lehvitad), siis teise poolfinaali ajaks oli vist reegleid muudetud, sest mäletan, mind kutsuti kaks korda sealt ära. Piinlik oli.
Niisiis vaatame esitusi ekraanilt, aplodeerime konkurentidele, joome vett. Lõpuks jõuab kätte ka kauaoodatud häälte andmise aeg. Liinid on avatud! Jess! Rahvas ja žürii on oma sõna öelnud.
Siinkohal pean antud blogipostitusele tegema kiire lõppmängu. Edasi me ei saanud, aga huvitava kogemuse võrra rikkamaks küll. Pane ennast minu olukorda. Saadad demo ja järsku osutud sadade teiste seast väljavalituks ja Su elu muutub tolle konkursi ajal (küll mitte nii oluliselt, kui Neo-l Matrixis, aga siiski).
Kui lugejate seas on muusikuid/produtsente/lauljaid või whatever ennast kutsuda tahad, kes veel ei ole kindlad, kas osaleda või mitte, siis soovitan laul teele saata. Kunagi ei tea, mis saatusel just Sinu jaoks varuks on, anna endale võimalus 🙂

“Kuum”:  http://www.youtube.com/watch?v=-0ch6lAgThE
Demie facebook http://www.facebook.com/theDemie
Janice facebook: http://www.facebook.com/JaniceOfficialFanPage